Ise- organiseeruv süsteem

(Kaljujärv/Vaher/Jansen)

> Tutvustus

Ise-organiseeruv süsteem on osa laiemast süsteemist. Pärast erinevate inimestega kohtumist oleme kokku pannud järgmise pildi. Iga päev kuni installatsiooni avamiseni lisame uue osa.

06.07.2011

Kuigi kõigiga, kellest järgnevalt juttu tuleb, on kokku lepitud, et see juhtub, ei ole me endiselt kindlad, millise pilguga nad allolevat loevad.
Asi pole isegi mitte niivõrd selles, mida nad täpselt loevad – selles, kuidas neid kujutatakse, millised varjunimed neile on valitud või millised
seigad nende poolt räägitust ja oma silmaga nähtust sisse on pandud –, vaid faktis eneses: selles, et neist üleüldse räägitakse. Kuigi nende
tegevuses pole midagi kriminaalset, alatut või perversset – õigupoolest võiksid nad oma öistest eksperimentidest rahulikult vestelda sõprade,
vanade koolikaaslastega klassikokkutulekutel või ka pere ringis –, siis ometi on nende jaoks käesoleva loo avaldamine miski, mida neist keegi ei tervita vaimustusega ning mille ilmumist nad hea meelega väldiksid, kui see vaid võimalik oleks (aga ei ole). Sest kuidas tunneksite teie, kui te olete aastad või isegi aastakümned tegelenud millegagi, mis pole vastuolus mitte ainult ühiskondliku moraaliga (seda ka), aga veelgi hullem: ta on vastuolus mõningate kõigi põhilisemate kaasaja ühiskonda vormivate ideoloogiate ja nähtustega ning seetõttu on kogu teie tegevus olnud põrandaalune, salajane ja rangelt suletud kogukonna keskne, sest kokkupuude avalikkuse huviga mõjuks sellele samamoodi nagu mõjub kokakoolale pudeli avamine: kogu tema sisemine jõud kaoks ning lahjeneks sekunditega. Seega ei jää meil üle muud, kui järeldada, et käesoleva loo võimalikkuse eelduseks on tõsiasi, et antud tegevus on – või vähemalt nende inimeste arvates, kes sellega aastaid tegelenud on – jõudnud hetkeni, kus tema kasvõi vihjeline avalikustamine on kas tulevasi arenguid silmas pidades üritusele enesele vajalik või vastupidi: rahuldab esmase uudishimu ning väldib edasist sekkumist nende tegevusse. Õige pole ilmselt aga kumbki variant. Sest nagu öeldud: tegelikult ei tohiks seda lugu ilmuda. Keegi, kellest me alljärgnevalt kirjutame, ei sooviks selle avaldamist, kui me elaksime ideaalses maailmas. Aga me ei ela ideaalses maailmas. Ja nemad on inimesed, kes teavad seda paremini kui ilmselt keegi meie seast.

Toomas (nimi muudetud, nagu ka kõigil teistel) on pikka kasvu, kuid üllatavalt kõhn, harva kaubamärke, kuid sageli riideid vahetav varastes
neljakümnendates olev mees, kes igapäevaselt teenib leiba ühes rahvusvahelises logistikafirmas. Tal on laenuga ostetud kesklinna korter, abikaasa (teine) ja kaks lasteaias käivat last. Tema hobideks on tennis ja lauamängud, tal on maakodu läänerannikul ning kakskümmend kolm aastat tagasi kuulis ta esimest korda millestki, millest mitte keegi teine, keda ta tundis, ei olnud kuulnud. Nüüd, kakskümmend kolm aastat hiljem, rääkis ta omakorda sellest inimesele, kes ei olnud mitte kunagi varem sellest kuulnud ja kes ei ole kunagi tundnud kedagi, kes sellest oleks juba kuulnud. See inimene olin mina. Ma teadsin ju varemgi, või olin vähemalt aimanud, et meie kujutlusvõime ei suuda haarata kõiki tegelikkuses peituvaid võimalusi, kuid kui mulle järgnevate nädalate ja kuude jooksul hakkas kiht-kihilt avanema pilt, tekkis mul samasugune tunne nagu kunagi aastate eest ühte kunstiteost vaadates, kus oli üles laotud makett Londoni linnast, kuid koos metrookäikude, kanalisatsioonitorude, keskaegsete tunnelite ja muu säärasega, mis linna all asuvad. See oli võrgustik, mille ulatusest ei ole meil  Londonis jalutades aimugi, kuid mis on olemas – otse meie all, meie kõrval, laiudes igal pool. Ainult et kui Londoni metroosse on meil sissepääs kõigil, siis sinna, kuhu Toomas kuulub, saavad ligi vaid äärmiselt väljavalitud. Mina ei ole see väljavalitu. Õigupoolest arvan, et olen saanud teada vaid kümnendiku kui mitte vähemgi kogu tõest. Ma pole kindel, kas üldse keegi teab kogu tõde. Kuid olgu siinkohal toodud osagi sellest. Meid oli tookord lauas õigupoolest kolm. Mina, Toomas ja – Hendrik. Hendrik Kaljujärv. Tema on inimene, kes esineb siin loos ainsana oma nime all. Miks, sellest allpool pikemalt. Hendrik oli inimene, kes viis mind kokku Toomasega. Ja tema on ka inimene, kelle Põhuteatris sündiv installatsioon on esimene kord, kui allpool kirjeldatud tegevus ja ideoloogia saavad kokku avalikkusega. Avaldame loo seitsmeosalisena, sest see aitab ehk paremini üleval hoida müstifitseerivat pinget, kuna õigupoolest pole nende inimeste tegevuses tõepoolest midagi erakordset. Nad lihtsalt tahavad muuta maailma. Ja nad on jõudnud päris kaugele.

07.07.2011

Millal kõik täpselt algas, on võimatu öelda. Mõned näevad selle – nimetame nende inimeste tegevust edaspidi piisavalt ebamäärase nimega "liikumine" – seega: selle liikumise algust juba renessansajastus, kui mitte varem. Abstraktse idee tasandil on kahtlemata tegemist võib-olla veelgi vanema nähtusega, mis aja jooksul on teisenenud ning kohanenud vastavalt ühiskondliku korra muutustele. Võib ilmselt öelda, et suuresti on antud liikumise näo ära määranud reaktsioonid sellele, mis nende ümber toimus, kuid oma tuumsemas osas on jäädud alati samaks. Ikka ja jälle on tagasi pöördutud idee poole, et ehk on võimalik luua teatav süsteem, mis oleks harmooniline, mõistuslik ja loomulikku veaprotsenti võimalikult madalaks viiv, ja seda väljaspool praegust inimühiskonda, kuid samas inimest arvesse võttev ning teda ikkagi oma plaanidesse kaasav. Erinevate filosoofiliste uurimuste, utoopiliste unistuste või ühiskondlike analüüside puhul on seda teemat muidugi alati puudutatud, kuid mis antud "liikumise" – jutumärgid on siiski kohased – puhul on teistsugune olnud kui kõikvõimalike ja loendamatute õpetuste puhul, on rakenduslikkus. See tähendab: antud "liikumise" liikmed on asunud säärast harmooniat tõepoolest ka praktikas leidma ja teostama. Jutt ei ole siinkohal muidugi väikestest vaatemängulistest kogukondadest nagu näiteks kveekeritel või punkaritel, kuigi ka neil on kahtlemata mitmeid jooni, mis püüdlevad ilusama ja parema maailma poole ning kogukondade liikmed ei piirdu ainult abstraktse mõtisklemisega, vaid tõepoolest elavadki teistmoodi, püüdes idee igapäevasesse ellu rakendada. Antud "liikumise" liikmed on seevastu nn tavaelus nn normaalsed. See tähendab: tänaval kohates te neid ära ei tunne, nad jälgivad sotsiaalsete normide paraboole nagu iga teinegi
kodanik (võib-olla isegi hoolsamalt kui keskmine inimene) ning nende rakenduslikkus peegeldub nende eksperimentides, mis – tõsi – pole siiani avalikkuse ette jõudnud. Kui hakata täpsemalt eritlema antud liikumise ideoloogiliste seisukohtade etümoloogiat, siis võime näha kõikvõimalikke mõjutusi, vastureaktsioone, peegeldusi, kumamisi ja mida kõike veel. Pildi selgemaks hoidmiseks on targem aga tunnistada, et nende ideoloogiline baas on selgepiiriline ja konkreetne ning seda konkreetsust kannab suuresti tõsiasi, et seda kannab ja rakendab teatav piiratud inimeste seltskond. Kui suur see seltskond täpselt on, ei ole täpselt võimalik öelda, ning ka liikumise ajaloo uurijad (kes muidugi pärinevad liikumise enda seest) on tunnistanud, et aeg-ajalt on ilmselt tegutsenud paralleelselt mitu rühmitust, kes kannavad samu eesmärke, kuid pole üksteisest teadlikud või tegutsevad rõhutatult eraldi. Ent üldiselt aktsepteeritud hinnangu kohaselt on meil tegemist liikumisega, mis sai täpsemad piirjooned 19. sajandi teisel poolel Inglismaal teatava vastureaktsioonina ludiitide ehk masinapurustajate ekspressiivsele ja küünilisele idealismile. Sealt levis see kiiresti mandri-Euroopasse, kuid algusest peale võetud suund suletud kogukondlikkusele hoidis liikmete arvu piiratuna ja enne Esimest maailmasõda ulatus liikumise suurus umbes paarisaja inimeseni. Pärast sõda, mis tekitas liikumisele suure šoki, kuna tehnoloogilised rakendused leidsid seal ulatuslikku kasutamist inimelude hävitamisel ning olid seega risti vastupidised liikumise ideelistele eesmärkidele, kahanes liikumise suurus umbes kümnekonnaks aastaks, kuid suutis toibuda ning üle elada ka Teise maailmasõja. Alates 50ndatest, eriti aga 60ndatest võime rääkida juba tuhatkonnast inimesest üle kogu maailma, sh USAs ja Austraalias, millele lisandus 70ndate teisel poolel väga tugevalt Jaapani koolkond, mis täna on liikumise sees ideoloogiliselt juhtival positsioonil, samas kui tehnoloogiliste lahenduste poolest on oma 80ndate esikoht loovutatud. Pärast väikest langust 90ndate esimesel poolel, mis oli tingitud mitmete liikumise juhtfiguuride eemaldumisest, kuna nad siirdusid ühiskondlike muutuste laineharjal aktiivselt igapäevapoliitikasse, saabus uus tõus
uuesti 90ndate keskel paralleelselt reaalpoliitikas toimunud pettumisega. Viimasel kümnendil on toimunud väga intensiivsed arengud ning umbes 1500 inimest üle kogu maailma on jõudnud ilmselt lähemale kui kunagi varem tehnoloogilise harmoonia iseorganiseeruvate praktiliste lahendusteni, mis mudeldavad samas mitte ainult tehnilist progressi, vaid võtavad endasse kokku ka mitmed inimühiskonna baaspõhimõtted, nii et liikumise poolt ehitatut on võimalik juba ka rakendada kogukondlikule eluviisile. Olgu etteruttavalt öeldud, et selleks on tehtud juba ka mitmeid ettevalmistusi. Liikumise jõudmine Eestisse on seotud viimase paarikümne aastaga, kuid omakäeliselt töötasid samasuguste ideede kallal kümmekond inimest juba Nõukogude ajal. Muide, mitmed neist kuuluvad praegu liikumise juurde ning on seal juhtpositsioonidel. Näiteks: Martin.

08.07.2011

Martin on 55-aastane. Kui ta alustas tööd Desintegraatoris, oli ta äsja lõpetanud kõrgema tehnikakooli mehaanikainseneri erialal ning suunatud mõned aastad varem asutatud jahvatusseadmete väljatöötamisele ja tootmisele spetsialiseerunud ettevõtte ühe sektori juhataja asetäitjaks. Taibuka noormehena tõusis ta paari aasta pärast sektori juhiks ning töötas sel kohal kuni 1990ndate lõpuni, mil ta teatavatel isiklikel põhjustel tehasest lahkus ning asus vabakutselisena konsulteerima ettevõtteid nii Eestis kui ka hiljem välismaal.
Kohtun Martiniga kesklinna ühes kohvikus. Ta on viisakalt riides ning mõjub oma maneeridega (range viisakusnormidest kinnipidamine) veidi vanamoodsalt, olles ilmselt üks nendest, kes Nõukogude ajal hoidsid oma hoiakuga üleval härrasmehelikku mõtlemist ja inimlikku lähenemist. Ent see ei olnud ainuke asi, millega Martin toona tegeles. "Ma mäletan, kuidas 15-aastasena sattus mulle esimest korda kätte Nikolai Pärna "Rütm, elu ja looming". On küll veidi piinlik öelda, et "see raamat muutis mu elu", sest teismelisena ei olegi su elul midagi paremat teha kui muutuda ja on suhteliselt nukker, kui see jääbki ainsaks oluliseks nihkeks sinu elus, mis paraku vist enamike inimeste puhul vastab tõele, aga ma ei saa ka mööda vaadata tõsiasjast, et Pärna raamat tõesti muutis mu elu." Martin räägib pikkade, kohati isegi kirjanduslike lausetega, kuid see on ka arusaadav, sest ta on tõesti palju lugenud: ilukirjandust, muidugi ka erialast kirjandust, aga ka teaduslikku fantastikat. "Nikolai Pärna vaated toetuvad teatavasti biorütmide teooriale, mille järgi kõik olev, mikrotasanditest makrotasanditeni, areneb sellele ainuomaste rütmide põimudes, lineaarselt ning spiraalselt," selgitab Martin. Pärast Pärna raamatut hakkas ta üha enam süvenema sarnastesse teooriatesse, lugedes peamiselt saksa ja vene keeles kõikvõimalikku kirjandust, mis kasvõi mingi kaudse nurga alt puudutas üleüldise korrastatuse leidmist või selle poole püüdlemist, rütmistatuse tajumist looduslikes ja tehnilistes protsessides, aritmeetiliste mudelite rakendumist erinevatele pealtnäha korrastamatutele nähtustele. "Lugesin seinast seina, kaoseteooriast matemaatikani, esoteerikast Italo Calvino ja isegi luuleni [Martin tegeles mh teatud värsisüsteemide matemaatilise struktuuri süvenenud uurimisega], ja kuigi ma tundsin, et liigun lähemale mingile illusioonile tõest, täpsemalt: et minu käeulatuses on oskus tabada üha enam ära üldiseid struktuure, osata erinevate nähtuste puhul leida pealtnäha ilmvõimatuid ja lõpuks loogilisteks osutuvaid sidemeid ning et ma usun üha vähem juhusesse ja üha rohkem sellesse, et enamikele või vähemalt suurele osale protsessidest on võimalik leida teatav korduv ja kirjeldusele alluv muster ning et kaugemas tulevikus võin hakata hoomama ka nende mustrite omavahelist sobitumist mingisse universaalsemasse ja üldisemasse mustrisse."
Ent midagi oli puudu. Kõige selgemalt tuli see välja teaduslikku fantastikat lugedes. "Enamik kirjandusuurijaid heidab teaduslikule fantastikale ette liigset kaugenemist inimesest. Õigemini, ei heida ette, vaid küsib selle kohta: "Inimene ju on, aga miks ta ei ole selline, nagu inimene on?" Sellele küsimusele on vastus. Nimelt on teaduslik fantastika suunatud ikkagi reeglina ajas edasi. See tähendab, et ka inimene on teatavas mõttes arenenud. Ja arengu all peetakse teaduslikus fantastikas silmas seda, et inimene on kaotanud need omadused, mis "vigu" põhjustavad. Nagu näiteks liigne emotsionaalsus. Seepärast ongi teaduslik fantastika sageli külm ja vaikiv. Muide, Strugatskite nii jõuline mõju ka väljaspool teaduslikku fantastikat ongi selgitatav just seeläbi, et neil õnnestus huvitaval moel inimene integreerida teadusliku fantastika kirjandusse."
Martiniga on mugav rääkida. Tema mõtted on selged ja lõpetatud, ta räägib ainult asjadest, mille kohta ta teab, ning mille kohta ei tea, nende kohta ei hakka ta ka oletusi tegema. Ta on viisakas ja tähelepanelik ning kohvikus soovib tasuda ise kogu arve ("Võimalusi ei jagata võrdselt, lubage mul maksta"), kuid meie vahel ei teki kordagi mingit – kui soovite – "inimlikku" soojust. Martinile ei meeldi inimesed. Võimalusel ta väldib neid. Tema telefoniarved piirduvad mõnikord kuutasuga, teda ei ole võimalik näha seltskondades (välja arvatud liikumine) ning ta elab rõhutatud eraldatuses Lääne-Eesti rannikul. On ta misantroop? Kuidas klapib see kokku liikumise humanistlike põhimõtetega? "Humanistlikega?" küsib Martin imestunult. "Ei, me ei ole kindlasti humanistid. Aga mina ei ole ka misantroop. Ma ei põlga inimesi mitte millegi muu pärast, kui vaid seepärast, et nad ei näe neid põhjuseid, mis neile vaeva tekitavad." Ja just seepärast lõpetas Martin ka teadusliku fantastika lugemise. Sest see on dekadentlik. Ja dekadents rajaneb ikkagi arvamusele, et varem oli parem, lõhume ja naaseme või teeme päris uue. Inimese looming on tema häving – in the end. Inimene ise on enese häving. Ja Martin ehitas Desintegraatori kitsas tolmuses töökojas valmis esimese masina, mis suutis oma käitumises kopeerida paari Martini poolt avastatud protsessimustrit.
See oli aastal 1982. Ja see oli kõigest masin. Aga varsti muutus kõik.

9.07.2011

Esimene Martini masin oli üpris lihtne. Robootikasse süvenemine oli läinud lihtsamalt, kui ta arvas, ning kuna 1980ndate esimesel poolel soositi kõike, mida "tööstusliku eksperimendi" formaati pakendada suudeti, leidis Martin üpris kergesti ka vahendeid oma ideede teostamiseks. Nii valmisid veel 1982. aasta lõpus kaks uut masinat – üks neist näiteks robot, mis suutis haarata nii ümmargusi kui ka tahulisi esemeid – ja järgmisel aastal jätkas Martin eksperimenteerimist. Nii mõnestki tema poolt ehitatud masinast võeti Desintegraatorisse üle elemente, mis tõepoolest parandasid töö kvaliteeti tehases. Ajapikku hakkas Martin looma ka keerulisema ülesehitusega süsteeme, mis koosnesid juba mitme muutujaga masinast, samas kui siiani oli ta keskendunud monofunktsionaalsetele robotitele. Süsteemi keerukuse kasvades kerkisid Martini ette aga ka üha enam küsimused, milleks ta neid ikkagi ehitab? Kas insener-tehnilisest vaimustumisest piisab? Kas see, et tema ehitatavad masinad saavad lisaks peaaegu et poisilikule leiutamislõbule juurde ka praktilise lisaväärtuse, kui nad aitavad parandada tootmiskvaliteeti, on ikkagi see, mille nimel neid ehitada? Need küsimused kerkisid Martini ette 1985. aasta suvel. Sama aasta sügiseks oli ta saanud vastuse mõlemale küsimusele. Vastus kõlas: "Ei."

1985. aasta 23. augustil sõitis Viktor (tegemist oli tõesti venelasega) oma eakas, kuid endiselt eeskujulikult töökorras Moskvitšiga Narvast
Tallinna. Selle juhipoolne esiaken oli lahti keeratud, et veidikenegi tuulutada ülekuumenevat salongi, ning Viktor oli oma küünarnuki avatud
aknaribale toetanud. Viktor oli 48-aastane ning viimased 15 aastat oli ta töötanud Narva Elektrijaamas ajamite osakonna juhatajana. Kuid mitte enam. Tema Moskvitš oli sisse võtnud 110 kilomeetrit tunnis, maanteelint lipsas kummide alt minema ning Viktor oli oma pilgu puurinud kaugusesse – sinna, kus kumas juba Iru elektrijaama emalik torn. On liialdus öelda, et Viktor põgenes, kuid oleks ka liialdus väita, et ta seda ei teinud. Tema auto pagasnik ja tagumine iste olid täis erinevaid masinaid, juhtmeid, juppe ja skeeme, ning juhi kõrvalistmel oli kaks pappkasti kirjandusega. See oli kõik, mis Viktor oli Narvast kaasa võtnud, aga see tähendaski toona kogu tema elamist. Viktori jaoks ei olnud enam tagasiteed. Aga tema jaoks ei olnud veel ka konkreetset tulevikku. Ikka ja jälle kippusid Viktori pähe pildid eelnenud päevast.

"Istuge."
Direktori kabinetis oli hämar. Paksud pruunid kardinad olid akendele ette tõmmatud, et veidikenegi tagasi hoida lõõmavat päikest, kuid neist polnud eriti kasu. Tuba oli hämar, ja ta oli palav, ja ta oli umbne. Vaikse klõpsatusega lülitas direktor sisse laualambi. Tulevihk valgustas
kirjutuslaual olevat paberihunnikut. See oli umbes viie sentimeetri paksune valgete A4de pakk. Direktor asetas mõlemad käed paberipaki kõrvale ning toolile istumata vaatas sellele ülevalt alla. Kabinetis hõljus vaikus, tolm ja pimedus. Direktor ei olnud enam kolm minutit midagi
öelnud. Ta ei võtnud ühtegi paberilehte. Ta lihtsalt seisis ja vaatas seda. Ta teadis, et temast ei sõltu siin ruumis midagi. Sõltub hoopis
kahest teisest mehest.
Need kaks meest istusid punastel klapptoolidel, mis olid tõstetud seina äärde ja kus koosolekute ajal istusid tavaliselt osakondade asejuhatajad
ning teised väiksemad viled. Viktor ei olnud neid kunagi varem näinud, aga ta teadis või õigemini aimas, kes nad on. Siseasjade osakond. Miilitsa eriosakond. Võib-olla isegi julgeolek. Nende olek, paigutumine ruumi ja isegi riietus oli nii trafaretselt mittemidagiütlev, anonüümne ja seeläbi ähvardav, et Viktorile mitte mingit muljet avaldada. Seda enam, et ta teadis ka, miks nad siin on, miks tema siin on, ja miks direktor endiselt paberihunnikut ei puuduta.
"Viktor..." ütles direktor siis kohmakalt, kuidagi puiseltki. "Te teate, miks te siin olete?" Viktor otsustas mitte vastata. Ta nägi direktori ebamugavust ja aimas juba, kuidas kogu vestlus lõpeb, ning tal ei tekkinud mingit soovi oma ülemust hädast välja aidata. Ebameeldivad jutuajamised on direktorite palga sees. "Ei tea?" Direktor ajas selja sirgu ning pani käed püksitaskutesse. Ta ei olnud endiselt pabereid puudutanud. "Viktor, need härrasmehed siin on... On kindlaks teinud, et te vabal ajal tegelete teatud masinate ehitamisega. Nii?" Viktor noogutas. "Ja need masinad, nemad ütlevad, on mingit sorti robotid. Nii?" Viktor ei teinud midagi. "Ja nemad ütlevad, et teie tegelete juba mitu aastat... kirjandusega... ja olete kontaktis muudes riikides olevate inimestega... ja et see teie... masinad, eks ole... see kõik on mitte niisama... noh... huvitav asi... vaid et teie, Viktor, olete tegelemas mingit sorti ühiskondliku asjaga... Sellise asjaga, millest teie ja teie kontaktisikud loodate... No ma ei teagi, mida... Mingit sorti... Ise-organiseeruvat süsteemi..."

Vasakul oli taevasse aetud suur must pilv. Kiiresti lähenev äike oli muutnud õhu raskeks ja tihkeks. Viktor võttis küünarnuki aknalt ning keris seda veidi üles. Tallinnani oli jäänud veel umbes pool tundi. Ta vaatas oma peopesa. Number oli alles. Viktor ei olnud närvis, tema peopesad ei olnud higised, ja number oli seetõttu kenasti loetav. See oli telefoninumber. Kuus numbrit, jagatud neljaks ja kaheks, vahele tõmmatud kriips. Ja kõige ette kirillitsas nimi. Maртин.

10.07.2011

Viktor ja Martin kohtusid Maiasmoka kohvikus. Nad ei olnud kumbki eriline kombinaator ja seetõttu eksisid nad ilmselt kõigi
konfidentsiaalsusreeglite vastu, mis üldse kunagi on kirjutatud. Kohvikus, mis oli täis laaditud kreemikooke, vanamutte ja üleliigsest suhkrulaksust lärmakaks muutunud lapsi, tundis Viktor Martini kohe ära. Ja Martin Viktori. Sest just selline pidigi välja nägema mees, kes talle paar tundi tagasi oli helistanud.
"Martin?"
"Jah."
"Mina olen Viktor. Kui teile sobib, sooviksin teiega täna heal meelel kohtuda. Te ei tunne mind, aga mina olen juhtumisi kursis teie
eksperimentidega Desintegraatoris ja teie viimase artikliga ... ajakirjas. Mul on tunne, et me võiksime mõtteid vahetada."
"Ah soo. Nojah. Kas täna? Täna mul..."
"Täna. Kindlasti täna."
Viktori hääl oli väga viisaks, peaaegu et sõbralik, kuid otsustav.
"Täna? Noh, ma saaksin paari tunni pärast, mul on lõunavaheaeg..."
"Kell kaks Maiasmoka kohvikus. Kas sobib teile?"
"Sobib."
"Hästi, teeme nii. Kell kaks. Olen väga rõõmus."
Toru hargile.

Viktorit nähes jäi Martin rahulikuks. Ta pidas Viktorit mingit sorti tehnikafriigiks, hobileiutajaks või võib-olla isegi mõneks ajakirjanikuks.
Tõtt öelda ei olnud tal erilisi ideid, kellega ta vestlema hakkas. Oma katsetega oli ta ju jõudnud teatud tasemele, pälvinud mitmeid kiituskirju
ja preemiaidki ning juhtkonna survel kirjutatud tutvustavatest artiklitest oli olnud kuuldavasti juttu ka tehnikainstituudi laborites. Ta oli
tähelepanu äratanud. Kuid aastaid hiljem oma toonaseid artikleid üle lugedes pidi ta tunnistama, et juba siis kumas neistki – puhtalt
tehnoloogiale keskendunud lugudest – läbi mingi kummaline rahutus, nõutus või isegi peataolek. Ja ilmselt just oli tõmmanud tema juurde Viktori.

Nad istusid kohvikus kuus tundi. Esialgu ettevaatlik Viktor avanes teise tunni alguseks. Sinnamaani olid nad rääkinud robootika uuematest
arengutest, vahetanud mõtteid erinevate võimalike tulevikumudelite osas ning kulutanud suure osa ajast ka lihtsalt tavalise tehnikaloba peale.
Teise tunni alguseks tundus, et nende jutuajamine on ennast ammendanud. Martin pühkis laualt kokku viimased kreemitoru purud, raputas need taldrikule, nõjatus vastu lauda ja vaatas aknast välja. Pidi olema viimane minut enne lahkuminekut.
Ka Viktor vaatas aknast välja. Pööras siis pilgu korraks põrandale ning siis otse Martini poole.
"Martin. Kas te olete kunagi kuulnud ise-organiseeruvatest süsteemidest?"
See oli küsimus, mis muutis Martini elu. Kuid mitte kohe.
"Jah, midagi olen kuulnud."
"Midagi olete kuulnud."
Viktor vaatas Martinile endiselt otsa.
"See, mis ma teile nüüd räägin, on usalduse märk. Teie pole seda palunud ja seetõttu ei pane ma pahaks, kui te seda usaldust... ei hinda kõrgelt. Aga minu arvamus on, et see, mida teete teie, ja kindlasti see, millega olen tegelenud mina – et me kumbki ei ole huvitatud ainult masinatest ja robotitest, vaid ka... sellest, kuidas leida süsteem, mille sees maailm oleks parem paik ja mis võiks ehk kunagi kaugemas tulevikus rakenduda ühiskonnale. Sest mina usun, et teie pole rahul, kuidas inimene oma asju teeb. On nii? Te ei pea vastama. Minu arvates aga on nii."
Martin vaatas oma kohvitassi. Ta teadis, et see, mida Viktor talle praegu ütles, on tõesti suure usalduse märk. Ta tõstis pilgu ja vaatas Viktorile
otsa. Teine oli rahulik. Tema näos ei peegeldunud kolmetunnine sõit Narvast, eilse päeva ähvardused ja vallandamine ega öine otsusetegemine ja pakkimine. Martin tõusis. Viktor mõistis, et tema siiatulek oli olnud asjatu. Ta lõi pilgu maha ja vajus mõttesse. Ta ei kahetsenud. Ta pidi selle sammu tegema. Ta tundis, kuidas Martin tema õlast möödus. Ruuduline särk virahtas korraks Martini minekust tekkinud õhuvoo käes. Viktor pani käed lauale, sulges silmad ja otsustas rahulikult, ilma igasuguse kireta, et siit edasi läheb ta üksinda. Tal olid endiselt alles teadmised, ja olid alles ka kontaktid mujal riikides. Võib-olla ei saanud ta nendega enam ühendust, kuid ta teadis, et nad seal on. Kui vaja, siis...
Viktor avas silmad. Martin oli tema ette asetanud kohvitassi. Teise võttis Martin endale.
"Palun."
"Ma tänan."
Mõnda aega püsis vaikus.
Siis köhatas Viktor hääle puhtamaks ning jätkas.
"Ise-organiseerumine on objektide omavaheline struktuurne suhestumine kindlas süsteemis, eks? Ja süsteem peab olema avatud, see tähendab, peab olema võimeline sisse võtma signaale ja neid välja saatma. Ehk siis: sisuliselt iga struktuur, mille osake on elusolend, on selline."
Martin ei öelnud midagi.
Viktor jätkas.
"Totaalne struktuur süsteemis..." Viktor pidas pausi. Nad teadsid mõlemad, millest jutt. "Tähendab aga sisutühja korda, arusaamatut allumist mingile algorütmile. Sealjuures süsteemi sisenevad signaalid ei muuda mingil moel selle süsteemi struktuuri. Ta ei kohandu mitte millegagi."
"Situatsioon robotitega, mida meie ehitame, on neid punkte silmas pidades väga põnev, eks? Eelkõige seetõttu, et robot on mehhaaniline. Robot ei saa enese käitumist korrigeerida millegi järgi. Seega: kui robot liigub ja teele satub mingi takistus, siis on terve algorütm untsus, sest ta ei saa aru, et midagi on muutunud. Me seisame seega paradoksi ees: on vaja algorütmi, mis on nii lollikindel, et välistab v6imaliku takistuse.... See tähendab, et ka lihtne algorütm on keerukas ja jäik struktuur (seesama, millest me vabaneda püüame)."

Nad rääkisid veel neli tundi.
Järgmisel hommikul helistas Martin kahele sõbrale, kellega koos nad olid katseid teinud. Õigupoolest oli neid veel, kuid need kaks olid kõige
usaldusväärsemad. Õhtul kohtusid nad Martini juures Viktoriga. Aasta pärast oli neid kaheksa, ja veel aasta pärast kaksteist. Seetõttu
tundiski Martin vaid isiklikku kurbust, kui teda ühel päeval telefonile kutsuti ning telefoni teises otsas üks neist kaheteistkümnest vaikse
häälega ütles, et Viktorit ei ole enam. Nad kogunesid veel samal õhtul, kuid juba enne jutuajamise algust teadsid nad kõik, et jätkavad seda,
millega mõned aastad tagasi olid algust teinud. Viktori surm – mis ei olnud Martini sõnul mingil juhul nii salapärane, et sinna juurde luuletada
mingi romantiline kangelasmüüt või näha seal taga julgeolekut või kedagi teist, kuigi teatud küsimused olid ju tekkinud – ei olnud liikumist
lõhkunud. Nad jätkasid.

"Kuid veelgi olulisem on see, et me seisame ka põhiküsimuse ees."
Kohv oli otsas. Viktor asetas mõlemad käed lauale kohvitasside kõrvale. Ta vaatas Martinile otsa.
"Ja see ei puuduta sugugi meie tänast Nõukogude ühiskonda, eks? Sest ka inimesed loovad algorütme, mis varisevad kokku, kui nende süsteemi tekib mingi anomaalia. Ometi on inimene selline, kes peaks olema võimeline kohanema kõikide signaalidega. Meie mehhaaniline robot on seega sisuliselt täpselt selles punktis, kus iga suvaline inimene. Meil on antud talle kindel muster, ta täidab seda, ja kui mustris toimub mingi muutus, siis muutust mustrisse ei kaasata, vaid püütakse iga hinna eest vana mustrit edasi täita, nägemata ette, et kui seda teha, siis ta kukub üle ääre alla.
Niisiis, Martin. Kuidas lahendada see ilmvõimatu olukord?"

11.07.2011

Nii sai see kõik alguse, mis täna Põhuteatris avalikkuse ette jõuab. Õigupoolest on see vaid väike vilgatus, mida publikule näidatakse. Sest ei näidata kõiki neid katsetusi, mida Martin oma sõpradega ühes Lasnamäe hüljatud garaažiboksis 1990ndatel tegi. Ei näidata õnnestunud masinaid ja nende masinate vahel tekkinud süsteeme, mis ronisid oma arengult järjest kõrgema organiseerumisastmeni, nii et kui nad 1990ndate keskel võtsid ühendust samasuguste rühmadega mujal riikides (kuidas täpselt nad need rühmad leidsid, selle soovivad nad saladuseks jätta), siis tuli välja, et siinsed arengud olid olnud võrdväärsed mujal tehtuga. Üle kogu maailma oli jõutud ise-organiseeruvate süsteemide otsinguil samasuguste tulemusteni, ning nüüd kiirenenud infovahetuse sees suudeti vahele jätta mitu tarbetut astet ning jõuda kiiremini tulemusteni. Nende katsete tulemuseks on tänane seis. Üks hulk inimesi on jõudnud süsteemide ehitamiseni, mis vastavad peaaegu eksimatult Viktori esitatud küsimusele. Nad on jõudnud väga kaugele. Nende seas on insenere, õpetajaid, ärimehi. Ja nende eesmärgiks on leida süsteemid, mis võiksid funktsioneerimise puhul leida peegelduse ka ühiskondlikus korralduses. Masinate kaudu otsivad nad inimeste kooselu paremaid vorme. Ja nad on need peaaegu leidnud. Hendrik Kaljujärve, Ahto Vaheri ja Taavet Janseni masinad on vaid väike osa selle liikumise aastakümneid kestnud tööst, kuid nad annavad meile selle liikumise tänase seisu. See on seis, kust lõpliku tulemuseni on jäänud veel vaid väike samm.
Ilmselt on neil päevil ka publiku seas mitmeid selle liikumisega seotud inimesi. Toomas lubas kindlasti tulla, Martin ilmselt mitte (tervise
tõttu). Kuid nemad ei jälgi masinaid. Nemad jälgivad publikut ja selle reaktsioone. Kas ise-organiseeruv süsteem tekitab meis hirmu? Või lootust?

> Kestus

Umbes 1 tund

> Aeg

E 11/07 19:00

> Lingid

dradio.de - Kultur Heute